Definify.com
Definition 2025
punctuatus
punctuatus
Latin
Participle
punctuātus m (feminine punctuāta, neuter punctuātum); first/second declension
Inflection
First/second declension.
| Number | Singular | Plural | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Case / Gender | Masculine | Feminine | Neuter | Masculine | Feminine | Neuter | |
| nominative | punctuātus | punctuāta | punctuātum | punctuātī | punctuātae | punctuāta | |
| genitive | punctuātī | punctuātae | punctuātī | punctuātōrum | punctuātārum | punctuātōrum | |
| dative | punctuātō | punctuātō | punctuātīs | ||||
| accusative | punctuātum | punctuātam | punctuātum | punctuātōs | punctuātās | punctuāta | |
| ablative | punctuātō | punctuātā | punctuātō | punctuātīs | |||
| vocative | punctuāte | punctuāta | punctuātum | punctuātī | punctuātae | punctuāta | |