Definify.com
Definition 2024
sõna
sõna
Estonian
Noun
sõna (genitive sõna, partitive sõna)
- word (unit of language)
Declension
Inflection of sõna (ÕS type 17u/sõna, no gradation)
| singular | plural | |
|---|---|---|
| nominative | sõna | sõnad |
| accusative | sõna | sõnad |
| genitive | sõna | sõnade |
| partitive | sõna | sõnu sõnasid |
| illative | sõnna sõnasse |
sõnadesse sõnusse |
| inessive | sõnas | sõnades sõnus |
| elative | sõnast | sõnadest sõnust |
| allative | sõnale | sõnadele sõnule |
| adessive | sõnal | sõnadel sõnul |
| ablative | sõnalt | sõnadelt sõnult |
| translative | sõnaks | sõnadeks sõnuks |
| terminative | sõnani | sõnadeni |
| essive | sõnana | sõnadena |
| abessive | sõnata | sõnadeta |
| comitative | sõnaga | sõnadega |
Derived terms
- arvsõna
- asesõna
- eessõna
- hüüdsõna
- kesksõna
- käändsõna
- liitsõna
- omadussõna
- pöördsõna
- sõnastik
- sõnaraamat
Votic
Etymology
From Proto-Finnic *sana.
Noun
sõna (genitive sõnaa, partitive sõnaa)
Inflection
This noun needs an inflection-table template.
References
- "sõna" in Vadja keele sõnaraamat