Definify.com
Definition 2025
absconditurus
absconditurus
Latin
Participle
absconditūrus m (feminine absconditūra, neuter absconditūrum); first/second declension
- about to conceal
 
Inflection
First/second declension.
| Number | Singular | Plural | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Case / Gender | Masculine | Feminine | Neuter | Masculine | Feminine | Neuter | |
| nominative | absconditūrus | absconditūra | absconditūrum | absconditūrī | absconditūrae | absconditūra | |
| genitive | absconditūrī | absconditūrae | absconditūrī | absconditūrōrum | absconditūrārum | absconditūrōrum | |
| dative | absconditūrō | absconditūrō | absconditūrīs | ||||
| accusative | absconditūrum | absconditūram | absconditūrum | absconditūrōs | absconditūrās | absconditūra | |
| ablative | absconditūrō | absconditūrā | absconditūrō | absconditūrīs | |||
| vocative | absconditūre | absconditūra | absconditūrum | absconditūrī | absconditūrae | absconditūra | |