Definify.com
Definition 2024
rüütel
rüütel
Estonian
Noun
rüütel (genitive rüütli, partitive rüütlit)
Declension
Inflection of rüütel (ÕS type 2/õpik, no gradation)
| singular | plural | |
|---|---|---|
| nominative | rüütel | rüütlid |
| accusative | rüütli | rüütlid |
| genitive | rüütli | rüütlite |
| partitive | rüütlit | rüütleid |
| illative | rüütlisse | rüütlitesse rüütleisse |
| inessive | rüütlis | rüütlites rüütleis |
| elative | rüütlist | rüütlitest rüütleist |
| allative | rüütlile | rüütlitele rüütleile |
| adessive | rüütlil | rüütlitel rüütleil |
| ablative | rüütlilt | rüütlitelt rüütleilt |
| translative | rüütliks | rüütliteks rüütleiks |
| terminative | rüütlini | rüütliteni |
| essive | rüütlina | rüütlitena |
| abessive | rüütlita | rüütliteta |
| comitative | rüütliga | rüütlitega |